Hingeloendid: kuidas otsida aega enne perekonnanimesid

Kui kirikuraamatutes jõuad 19. sajandi algusesse, kaovad perekonnanimed järsku ära. Jälg ei ole seepärast katkenud. Eesti talupojad said perekonnanimed alles 1820. ja 1830. aastatel ning enne seda tunti inimest eesnime, isanime ja talu järgi. Siin aitavad edasi hingeloendid.

Mis on hingeloend

Hingeloendid ehk revisjonid olid Vene impeeriumi rahvaloendused, mida tehti maksustamise jaoks. Eestis koostati neid 18. ja 19. sajandil mitu korda, viimane 1858. aastal. Loendid on koostatud mõisa kaupa ning igas talus on kirjas pere liikmed, nende vanus ja suhe peremehega. Hilisemates loendites on märgitud ka see, kes on eelmisest loendusest saadik surnud, kolinud või nekrutiks võetud.

Hingeloendid on digiteeritud ja vaadatavad Rahvusarhiivi veebis. Neid otsitakse mõisa nime järgi, nii et tea, millise mõisa alla sinu esivanemate küla kuulus.

Kuidas perekonnanimi tekkis

Nime andmise ajal valis nime sageli mõisnik või kirjutaja, mitte pere ise. Nimi võis tulla talu nimest, ametist või loodusest, või oli see lihtsalt välja mõeldud. Vahel said ühe talu vennad erinevad nimed, kui nad elasid eri taludes. Teinekord said eri perekonnad sama mõisa all ühesuguse nime, ilma et nad oleksid sugulased olnud.

Seetõttu ei tõenda sama perekonnanimi veel sugulust. Otsi alati kinnitust dokumentidest.

Nimede panemise nimekirjad

Mõnes mõisas koostati nimede panemise ajal eraldi nimekiri, kus uue perekonnanime kõrval on talu ja pereliikmete nimed. Kui selline nimekiri on säilinud, on see sild vana ja uue süsteemi vahel. Kui ei ole, aitab võrrelda nimepanekule eelnenud ja järgnenud hingeloendit sama talu kohta.

Kuidas otsida enne perekonnanimesid

• Leia esivanem viimasest hingeloendist, kus tal on juba perekonnanimi. Märgi üles talu ja pereliikmed.
• Võta ette eelmine hingeloend sama mõisa kohta ja otsi sama talu. Pereliikmete vanused ja eesnimed peaksid umbes kattuma.
• Kontrolli vanuseid kirikuraamatu sünnikirjetega. Vanus hingeloendis on sageli paar aastat nihkes.
• Liigu samamoodi talu kaupa edasi tagasi kuni 18. sajandini.

Kõige tähtsam on talu nimi. See püsis tihti põlvkondi samana, isegi kui inimesed vahetusid. Kui pere kolis teise tallu, on see sageli hingeloendis märkusena kirjas.

Märkmed talu kaupa

Tee iga talu jaoks eraldi leht, kuhu kirjutad loendite kaupa, kes seal elasid. Kui panna need read üksteise alla, on muutused kohe näha: kes abiellus sisse, kes kolis välja ja millal uus peremees tuli.

Tüüpilised raskused

Sulased ja vabadikud liikusid palju, mistõttu nende jälg võib mõne aasta järel katkeda. Siis aitavad kirikuraamatu laulatus- ja surmakirjed, kus on kirjas elukoht. Mõned loendid on ka osaliselt kadunud või raskesti loetavad. Sellisel juhul vaata naabermõisa loendit, sest talu võis vahepeal teise mõisa alla minna.

Kuhu edasi

Pane talunimed ja mõisad oma sugupuus selgelt kirja, siis saavad ka teised sugulased sinu tööd jätkata. Kui kasutad veebipõhist sugupuud, näiteks MyHeritage'it, saad iga inimese juurde lisada viite hingeloendi lehele. Arhiivi originaalkirje jääb siiski kõige usaldusväärsemaks allikaks.